Väikese Jalajälje vapratele rüütlitele !
Kaasaegne maailm vajab üha enam nii oma keskkonna kui
üksteise suhtes vastutustundlikult mõtlevaid ja käituvaid inimesi.
Hoolivus, tähelepanelikkus ja isetus on need omadused, mis
relvastavad meid jõhkruse, pealiskaudsuse, ükskõiksuse ja enesekesksuse vastu.
Meie ümber on palju sellist, mis nõuaks suuremat
lugupidamist. Kuigi ühiskond pürgib tuleviku suunas, ei saa me kord olnut ja
meid olevikus ümbritsevat kõrvale lükata.
Meie president on teinud ettepaneku nihutada keskea piiri
70. eluaastani. Meie elu pole katkematu joon, kus tõusule järgneb pidurdamatu
langus. Sama lugu on asjade ja
ehitistega. Need sünnivad ümber „teise noorusse“, saavad uue sisu ja mõtte, ja
legendid nende ümber lähevad taas lendu.
Tallinnas on unarussejäänud maju, millel on oma ajalooline
väärtus. Samal ajal kavandatakse suurejoonelisi ehitisi, ent nende tulevane
saatus valitseva mõttemalli juures ei
pruugi erineda praegu meile vastu haigutavatest tondilossidest. Kui asjad
kestavad, pole ehk ühel päeval enam vaja arheoloogiat, mis peab end
kultuurikihtidest läbi kaevama, et teada, mis oli enne. Meil on lihtsam äratada
ellu ajastu hing, kui füüsilised objektid sellest ajast on alles ja hoitud
tervena. Raskem on parandada lootusetult lagunenut või suisa poolikut. Mõnikord
on see võimatu.
Üks eriline ümbersünd on toimunud kohaga nimega Lennusadam. Ligi saja aasta
eest, kui siinkandis möllas sõda ja meri väikese Eesti ümber oli täis ohte, ehitati
lahe äärde, Kalamaja puitasumi kõrvale suured raudbetoonist angaarid, mille
varju sai tirida vette maanduvaid lennukeid. Üle 20 aasta olid lennukid siin
peremehed, siis tulid teised valitsejad ja sundisid angaare elama elu, mis
polnud neile loomuomane. Pea 50 aastat ei koheldud seda unikaalset ehitist nii,
nagu ta oleks väärinud, ja me unustasime kõik lood ning legendid, mis olid temaga
seotud. Kui Eesti sai vabaks, siis tuli
kolmas valitseja ning kohtles angaare väga halvasti, jättes neisse palju arme
ja vintsutades neid nii, et nad oleks peaaegu kokku varisenud. Aga umbes 7
aastat tagasi said angaarid jälle vabalt hingata. Nüüd algab neis uus ajajärk.
Vesilennukite kodust on saanud muuseum, kus elavad Lembit, Short, Dinghy,
Haili, Nool, Jonathan, Kirke ja Mustang. Sünnivad uued lood ja seiklused ning
inspireerivad tuhandeid.
Meie mõistus on instrument, mis kontrollib aega ja ruumi,
otsustab Asjade püsimajäämise või kadumise. Mitte kedagi peale Inimese enda ei
saa keskkonna muutumises või nähtuste kadumises süüdistada. Meil lasub kohustus
märgata ja parandada. Sellepärast oleme me kõik Rüütlid, kes peavad käima ringi
lahtiste silmadega ning hoolima nii unustatud paikadest, lugudest kui
inimestest. Väikese Jalajälje Rüütel ei trambi kedagi ega midagi jalge alla,
vaid rohib, soeb ja putitab, toestab, julgestab ja elustab, lihvib ja poleerib,
imetleb ja kiidab seda, mille väärtuse teised on unustanud.
Valgele valgega 2012 projekti näitus sai avatud 28. mail Kodulinna majas. Näituse avamise puhul lugesid õpetaja Sirly Eelmetsa juhendamisel Tondi Põhikooli 6.b klassi õpilased luuletuse. Näituse avasõnad lausus Maire Paluveer. Tallinna abilinnapea Mihhail Korb lubas leida aega näituse külastamiseks suveperioodil ning Kodulinna Maja juhataja Tiina Mägi kiitis tööde autorite nutikust ja õpetajate professionaalset juhendamist. Huvilistele on näitus avatud kuni 20 augustini. 
